Eesti gastrokirurgia uue suuna rajaja meditsiinidoktor professor Uno Sibul sündis 22. juulil 1927. aastal Viljandimaal. Tema lapsepõlv möödus Haapsalus. 1944. aastal mobiliseeriti Saksa lennuväe abiteenistusse, pärast sõja lõppu viibis Grodno sõjavangide laagris. Laagrist naasnuna 1946. aastal lõpetas pooleli jäänud õpingud Tallinna 2. Keskkoolis. Õppis 1946–1952 Tartu Riikliku Ülikooli arstiteaduskonnas.

Aastatel 1952–1964 töötas Tõnismäe Haiglas kirurgina ning 1958–1964 kirurgia osakonna juhatajana. Aastatel 1964–1989 oli Tallinna peakirurg. 1965. aastast töötas Pelgulinna Haiglas, hiljem Kiirabihaiglas.
Aastatel 1978–1984 oli ta Tartu Riikliku Ülikooli arstiteaduskonna topograafilise anatoomia ja operatiivkirurgia kateedri õppejõud, 1984. aastast professor, mille järel asus Tallinna Pedagoogilise Instituudi meditsiini õppetooli juhatajaks.

U. Sibula esimene töökoht oli Tõnismäe haigla, kus temast vilunud kirurgi Johannes Saksa juhendamisel kasvas praktiseeriv kirurg, kes spetsialiseerus maooperatsioonidele. Tollal oli levinud seisukoht, et maohaavandi kirurgilises ravis tuleb igal juhul eemaldada 2/3 maost. Neil aastatel kirurgilise ravi hilistulemusi veel eriti ei analüüsitud.

Sibula õpetaja Saks ei olnud sellega päris nõus ja tal oli seisukoht, et igale haavandilõikusele tuleb läheneda individuaalselt, mitte trafaretselt. Ideest innustunult hakkas Sibulal põhjalikumalt uurima opereerituid hilistulemuste ja resektsiooni ulatuse aspektist. Nii selguski, et osadel haigetel ilmnevad erinevat laadi maolõikuse järgsed sündroomid, mida opereeritud jäävadki põdema. Kui Sibul tööga alustas, oli see veel küllalt uudne valdkond, aga uurimuse tulemused viisid järeldusele, et tuleb hakata otsima uusi teid, kuidas vähendada operatsiooni ulatust ja operatsioonitraumat.

Koostööst TRÜ arstiteaduskonna professori Johan Sarvega sündis Eesti kirurgiapraktikas uus töösuund: hakati täpselt määratlema, kui suur osa elundist eemaldatakse. Esimesed katsetused elundit säästvate kirurgiliste meetoditega tehti 1960ndate lõpus. Uue operatsioonimeetodi praktilise katsetamise ja teadusliku uurimise käigus valmis Sibulal väitekiri "Mao arteriaalse verevarustuse tähtsusest ulatuslike maoresektsioonide korral", mille eest ta sai 1966. aastal meditsiinikandidaadi kraadi.

Uue ravisuuna väljatöötamine nõudis uute operatsiooniaegsete diagnoosimeetodite rakendamist. Need otsingud viisid 1972. aastal väitekirjaga "Mõningad spetsiaalsed operatsiooniaegsed diagnoosimismeetodid ja nende tähtsus elundit säästvate operatsioonide väljatöötamisel mao- ja kaksteistsõrmiksoole haavandtõvega haigetel" meditsiinidoktori kaardini.

1970ndate aastate alguses võtsid U. Sibul ja tema kolleegid kasutusele tol ajal kõige uuenduslikuma maooperatsiooni meetodi – proksimaalse vagotoomia (uitnärvi läbilõikus). See meetod võimaldas efektiivsemalt ära hoida operatsioonijärgset maokorpuse limaskesta atroofiat. Eesti kirurgid olid esimesed NSV Liidus, kes sel meetodil opereerima hakkasid.

 

 

Haavandtõve kirurgilise ravi uurimise ja täiustamisega töötasid professor Sibul ja tema töörühm ka edaspidi. Töötati välja mitmeid uusi seadmeid ja menetlusi just elundit säilitavate operatsioonide arendamiseks. Seda tööd on kokku võetud kolmes monograafias maokirurgia alal ja 146 trükis avaldatud teadusartiklis. Mitmed tema poolt väljatöötatud seadeldised on saanud autoritunnistuse. Uurimistööd gastroenteroloogias tõid Sibulale ja tema uurimisrühmale 1987. aastal NSV Liidu riikliku preemia.

Sibul tegeles ka meditsiini organisatsiooni poolega. 1967-1985 oli Sibul Tallinna Kirurgide Teadusliku Seltsi juhatuse esimees ja ajavahemikul 1992-1995 Eesti Kirurgide Assotsiatsiooni esimene president. 1989. aastal kuulus ta Eesti arstide ülemaailmse foorumi "Forum medicorum Estomae" korraldustoimkonda. Ta oli ka Soome Kirurgide Seltsi auliige. Soomega sidus teda seegi, et ta oli üks Turu ja Tartu ülikooli gastroenteroloogide vahelise koostöö algataja. Esimene ühine teaduslik konverents peeti 1979. aastal Tartus.

Oma teadmisi on ta täiendanud Moskvas, Leningradis, Soomes, Saksamaal, Rootsis, Itaalias jm. Sibul töötas kirurgina 44 aastat, ta oli kõrgema kategooria kirurg.

Sibul harrastas avamerepurjetamist - ta võitis aastatel 1947–1965 Eesti purjetamise meistrivõistlustel 4 kulda, 2 hõbedat ja 3 pronksi ning NSV Liidu meistrivõistlusel 2 hõbedat ja 1 pronksi. Hiljem oli ta Tallinna „Kalev“ Jahtklubi president. Selles ametis sai ta 1982. aastal osaleda oma aja avamerepurjetajate tippvõistluse - Kieli regati 100 juubelipidustustel.

Uno Sibul suri 1. mail 1997. aastal.

Broneeri

Nimi*:

Asutuse nimi:

E-post*:

Telefon*:

Külastajate vanus*:

8. aastased ja/või nooremad

õpilased

üliõpilased

täiskasvanud

pensionärid

Grupi suurus*:

Eelistatud külastusaeg:

Keel:

Kommentaarid:

OLEN HUVITATUD:

Muuseumituur:

üldtuur

temaatiline tuur

Haridusprogramm:

Avalik lahkamine

Esmaabi ABC

Meeltelabor

Meisterdades targaks

Käsi peseb kätt

Nägemata nähtud maailm

Näituse "Loomulik surm" haridusprogramm

Laboritund "Kuidas töötab minu süda"

"

Söö terviseks

Südamesõbrad

Õnnetus ei hüüa tulles

Murdeea muutused ja ärkav seksuaalsus

Tuleviku toit

Soovin liituda muuseumi uudiskirjaga

Palun täitke järgnevad kohustuslikud väljad: