Leida Kerese perekond 1964: I reas vasakult: 1. Harald Keres, 2. Mihkel Rüütel (isa), 3. Leena Rüütel (ema), 4. Marie Keres (H. Kerese ema).                                                                              Foto  Eesti Spordimuuseum II reas vasakult: 1. L. Keres, 2. Piret Keres (noorem tütar) 3. Sirje Keres ( vanem tütar), 4. Viive Kurm, 5. Tiiu Kurm (õetütred), 6. Ella Kurm ( õde)Eesti pediaatria arengusse suure panuse andnud med. kand. dots. Leida Hermine Keres sündis Voltveti vallas – tänases Saarte vallas Tihemetsas, Pärnumaal 24. aprillil 1916. aastal. Isa Mihkel ja ema Leena olid arukad, töökad ja edukadtalupidajad. Isa ostis talukoha 1922. aastal, mille vanad hooned lammutas ja ehitas uued. Talu hakati kutsuma Suitsu Rüütli taluks.

Leida alustas kooliteed Tihematsa 6-klassilises koolis 1926. aastal ja asus 1929. aastal õppima Pärnu Linna Tütarlaste Gümnaasiumi, mille lõpetas 1934. aastal. Tol ajal oli sealkandis taludes kombeks, et üks laps koolitati vastavalt huvile ja teised said põllumajandusliku hariduse. Kuna nii algkooli kui gümnaasiumiõpetajad soovitasid Rüütlite peres anda kõrgharidus Leidale kui õpihimulisele, andekale ja töötahtelisemale, anti tal võimalus ise oma eriala valida ja valik langes arstiteadusele. Leida õde Ella õppis kodumajapidamist ja temast sai hiljem kodutalu perenaine. Tartu ülikooli arstiteaduskonda astus ta 1934. aastal. Esimestel üliõpilasaastatel pühendus ta peamiselt õppimisele ja alles pärast philosophicum´i (üldained) eksamite sooritamist, jätkus enam aega ka muude tegevuste jaoks. 1936. aastal astus L. Rüütel Eesti Naisüliõpilasseltsi. Naisüliõpilased olid tol ajal ülikoolis veel vähemuses ja meesüliõpilasi eelistati ka tulevaste spetsialistidena. Oma tegevusega nii ülikoolis kui hiljem näitas ta, et naised on võimelised hästi õppima, olema head spetsialistid, tegelema teaduse- ja ühiskonnaprobleemidega ning olema seejuures ka head emad ja naised. Seltsis tegeles ta muu kõrval laulmise, näitlemise ning võrkpalliga. Samuti oli ta aktiivne seltsi ürituste korraldamisel. Tuleb veel lisada, et aastal 1988 oli ta osaline selle organisatsiooni taastamisel.

Leida Kerese õpetajaks oli prof. Aadu Lüüs, kes oli suurte kogemustega spetsialist ja hea pedagoog. Tema õpetamise metoodikas oli praktikal, millesse Keres suhtus suure tõsidusega, tähtis koht. Saanud prof. Lüüsilt võimaluse praktilise arstitööga rohkem kokku puutuda, võttis ta selle vastu ja asus viiendal kursusel 1938. aastal lastekliinikusse nooremassistendina tööle. Esimese aasta assistent pidi elama kliinikus ja vastutama kõikide haigete ravi ning valvetöö eest, tegema vajalikud laboratoorsed uuringud kliinikus olevatele lastele. Professori näpunäited kulusid siin marjaks ära. Töö haiglas andis vajalikke kogemusi ja kujundas temast emotsionaalselt ja erialaselt küpse arsti. Oma memuaarides meenutab ta sellest ajast järgmist: „Kõige raskem oli abi osutamine öösel kliinikusse saabuvatele raskes seisundis olevatele haigetele, kõige rängema mulje jätsid noorele arstile lapsed, kes saabusid spasmofiiliast põhjustatud krampidega“. 

Leida Keres lõpetas ülikooli 1940. aastal cum laude ja asus tööle Tartu lastehaiglasse, aga kohe algasid keerulised ja rasked ajad. Sõja puhkedes evakueeriti Tartu lastekliinik Elva väikelastekodusse ja toodi sealt tagasi, kui olukord Tartus oli rahunenud. Teist korda tuli haiglaga Tartust lahkuda linna pommitamise ajal. Naasti pärast linna langemist. Pärast sõda jätkas L. Keres tööd haiglas ja alustas kandidaadi väitekirja kirjutamisega, mille kaitses 1951. aastal.

1954. aastal määrati dr. Keres pediaatria kateedri vanemõpetajaks. Olles ise kogenud arst, rõhutas ta õppejõuna põhjalikkust ja pühendumist tööle, mida oli õppinud prof. Lüüsilt.
1958. aastal omistati talle dotsendi kutse ja valiti kateedri juhatajaks. Sellega algas nn Kerese periood, mis kestis 1975. aastani. Lisaks õppejõu tööle lasus tema õlul ka suur osa organisatoorsest tööst, mis oma plaanide elluviimiseks tuli teha. L. Kerese töö peamiseks eesmärgiks oli lastearstide ettevalmistuse kvaliteedi parandamine ülikoolis. Sel eesmärgil avati 1976. aastal arstiteaduskonnas pediaatria osakond, kus lastearstiks pürgijad õppisid eriprogrammi järgi ning said lõpetamisel pediaatri erialal. Pediaatria osakond avati küll dotsent Lia Sildveri kateedri juhatajaks olemise ajal, kuid Kerese periood jätkus, mille tulemuseks oli mitmete väljapaistvate lastearstide kujunemine koos teaduskraadide kaitsmisega. 

L. Keres valiti 1966. aastal NSVL rahvasaadikuks. Võimalusi, mis see staatus andis, kasutas ta ära laste heaolu igakülgseks parendamiseks. Probleemideks, mida ta esile tõstis, olid sportimistingimused, liiklusohutus, õnnetusjuhtumite ärahoidmine, pereprobleemid ja loomulikult laste ning noorukite tervishoiusüsteemi arendamine. Tema eestvedamisel asutati Eestis noorukite kabinetid, mille taolisi üksusi on raviasutuste juures ka täna. 

L. Keres (Rüütel) abiellus 1940. aastal noore andeka füüsiku Harald Keresega. Viimasest sai 1954. aastal Tartu ülikooli professor ja 1961. aastal valiti H. Keres Eesti Teaduste Akadeemia akadeemikuks teoreetilise füüsika erialal. 1943. aastal sündis L. Keresel tütar Sirje ja 1947 Piret. Vanemate eeskujul sirgusid tütardest teadlased. Mõlemad kaitsesid Tartu Riiklikus ülikoolis füüsika-matemaatikadoktori kraadi. Sirje on TTÜ professor ja tõlk, Piretist sai TÜ vanemteadur ning teadusfilosoof. L. Kerese kolleegid on öelnud, et ta oli oma lastele hea ema ja temast sai ka viie lapselapse väga hea vanaema. Leida Kerese suri 1. augustil 2003 Tartus.

Artikli koostas Kalju Paju, muuseumi teadur

Broneeri

Nimi*:

Asutuse nimi:

E-post*:

Telefon*:

Külastajate vanus*:

8. aastased ja/või nooremad

õpilased

üliõpilased

täiskasvanud

pensionärid

Grupi suurus*:

Eelistatud külastusaeg:

Keel:

Kommentaarid:

OLEN HUVITATUD:

Muuseumituur:

üldtuur

temaatiline tuur

Haridusprogramm:

Avalik lahkamine

Elustamise ABC

Minu muutuv mina

Anatoomiakursus

Hambatund

Meisterdades targaks

Käsi peseb kätt

Nägemata nähtud maailm

Laboritund "Kuidas töötab minu süda"

Söö terviseks

Südamesõbrad

Õnnetus ei hüüa tulles

Murdeea muutused ja ärkav seksuaalsus

Tuleviku toit

Teeme musi magusaks

Moos ja toos - suhkrutarbimise ajajoon

Suhkur on valge surm - müüt või tõde?

Surm - hirmus või loomulik?

Olla olemas - vajalik lein

Soovin liituda muuseumi uudiskirjaga

Palun täitke järgnevad kohustuslikud väljad: