Silmapaistev arstiteadlane Voldemar Vadi sündis 13. veebruaril 1891. aastal Võrumaal, Kooraste mõisa aedniku Madise ja Maria Waddi perekonnas. Voldemaril olid nooremad vennad Arthur ja Erich. 1897. aastal kolis pere Tartusse. Isa suri 1897. aastal.

Isa surm jättis edaspidisesse ellu oma jälje. Voldemar Vadi õppis aastatel 1900-1912 Tartus Hugo Treffneri gümnaasiumis ja Tartu Ülikooli arstiteaduskonnas, mille lõpetas 1918. aastal. Voldemari haridustee kujunes majanduslikult raskeks. Juba ülikooli ajal hakkas ta tööle. Nimelt mängis ta suviti Vanemuise teatri- ja talviti Tartu linnaorkestris viiulit ning andis muusikatunde kooliraha teenimiseks ja pere toetamiseks. Stuudiumi viimastel aastatel töötas ta juba ülikooli närvikliinikus ning pärast ülikooli lõpetamist lühikest aega arstina Laiusel. 1919. aastal mobiliseeriti Vadi Eesti sõjaväkke ja ta osales Vabadussõjas, algul soomusrongi arstina, hiljem ordinaatorina I Tartu sõjaväe haiglas. 1919. aastal valiti ta Tartu linna kooliarstiks ja samaaegselt oli ta tervishoiu õpetaja Tartu Tütarlaste Gümnaasiumis.

1921 valiti Vadi ülikooli sisehaiguste hospidalkliiniku assistendiks ja 1923. aastal vanemassistendiks. V. Vadi sooritas 1922. aastal doktorieksamid ja promoveerus 1924. aasta kevadel arstiteaduse doktoriks uurimusega „Eksperimentaalne uurimine joodi iooni mõju üle normaal- ja türektomeeritud loomadel“. Juba 1925. aastal sai temast Tartu ülikooli hospitaalsisehaiguste kliiniku juhataja. 1934. aastal valiti ta sisehaiguste professoriks ja 1944. aastal TRÜ sisehaiguste kateedri juhatajaks. Alates 1929. aastast kuni 1936. aastani oli V. Vadi arstiteaduskonna sekretär ja aastatel 1937–1940 ja 1944–1946 arstiteaduskonna dekaan. Sõja-aastatel tegeles ta ka erapraksisega. 1946. aastal valiti V. Vadi ENSV Teaduste Akadeemia liikmeks.

Arstina oli V. Vadi spetsialiseerunud sisehaigustele. Tema peamised uurimisteemad olid tuberkuloosihaigete organismi immuunsus ning reuma ja tuberkuloosi ravi ja profülaktika. Lisaks muude ravimeetodite rakendamisele ja uurimisele tegeles ta põhjalikult kümblus- ja mudaravi probleemidega ja põhjendas teaduslikult Eesti meremudade ravitoime. Olles ülikooli õppejõud ja teadlane töötas ta aastatel 1930-1939 suviti kümblusravi kliinilise rakendamise paremaks tundmaõppimiseks Pärnu kuurordi vesi-mudaravila juhi ja raviarstina. Meremuda ravitoime teaduslik uurimine oli V. Vadi tööde seas olulisel kohal ja selle teaduslikku põhjendamist võib pidada tema peamiseks saavutuseks. Lisaks sellele ilmus tema sulest üle 50 arstiteadusliku raamatu ja brošüüri.

 

Rahvusvahelises plaanis tegutses ta peamiselt mudaravi spetsialistina, tutvustades välisriikides oma rikkalikke kogemusi kuurortravi praktika ja teadusuuringute vallas, aga huvitus ka teistest sisehaiguste ravivõtetest. Aastatel 1924-1938 osales ta rahvusvahelistel kongressidel ja konverentsidel ning töötas erinevates kliinikutes Berliinis, Göttingenis, Münchenis, Viinis, Budapestis, Varssavis, Stockholmis, Helsingis, Heidelbergis ja Würzburgis.
Erilise tunnustuse saavutas ta Ungaris, Rootsis, Saksamaal ja Soomes. 1936. aastal valiti ta Soome Arstide Seltsi „Duadecim“ korrespondentliikmeks. V. Vadi osales 1937. aastal I rahvusvahelisel kuurortide kongressil Budapestis ja Ungari Kuningliku Arstide Seltsi 100. aasta juubelipidustustel. Sellel kongressil asutati Rahvusvaheline Kuurortide Liit. See oli esimene suurem samm balneoloogide laiema rahvusvahelise koostöö arendamisel.

V. Vadi abiellus 19. augustil 1916. aastal Hermine Ottilie Vadiga ja nende perre sündis kolm last – Heino Madis, Helgi ja Ingrid. Kõik nad õppisid Tartu ülikooli arstiteaduskonnas. Alustanud arstiõpinguid Tartus, siirdus Heino Madis Rootsi ja lõpetas arstiteaduskonna 1952. aastal Lundi ülikoolis ja töötas Rootsis arstina, olles ka Rootsi Eesti Arstide Seltsi liige. Vadide puhul võib rääkida edukatest inimestest. Ka tema noorem vend Erich õppis Tartu Ülikooli arstiteaduskonnas, kuid läks üle õigusteaduskonda ja lõpetas selle. Temast sai tuntud kohtunik ja Tartu Ringkonnakohtu liige. Erich emigreerus 1944. aastal ja jõudis läbi Saksamaa Kanadasse, kus elas 1963. aastani.

V. Vadi hobidest pole eriti midagi teada. Ankeetides on ta maininud vaid muusikaga tegelemist ja sellega teenis ta nooruses ka elatist. Hiljem arstina töötades organiseeris ta keelpillikvarteti ja mängis selles viiulit.
Voldemar Vadi suri 5. novembril 1951. aastal Tartus ja on maetud Raadi kalmistule. Tema mälestuseks on Tartu Ülikooli vana sisehaiguste kliiniku seinale asetatud mälestustahvel.

Broneeri

Nimi*:

Asutuse nimi:

E-post*:

Telefon*:

Külastajate vanus*:

8. aastased ja/või nooremad

õpilased

üliõpilased

täiskasvanud

pensionärid

Grupi suurus*:

Eelistatud külastusaeg:

Keel:

Kommentaarid:

OLEN HUVITATUD:

Muuseumituur:

üldtuur

temaatiline tuur

Haridusprogramm:

Avalik lahkamine

Esmaabi ABC

Meeltelabor

Meisterdades targaks

Käsi peseb kätt

Nägemata nähtud maailm

Näituse "Loomulik surm" haridusprogramm

Laboritund "Kuidas töötab minu süda"

"

Söö terviseks

Südamesõbrad

Õnnetus ei hüüa tulles

Murdeea muutused ja ärkav seksuaalsus

Tuleviku toit

Soovin liituda muuseumi uudiskirjaga

Palun täitke järgnevad kohustuslikud väljad: