Eesti silmaarst TRÜ professor Leo Schotterile oli loodus kinkinud palju andeid. Ta oli suurepärane arst ja arstiteadlane, helilooja, hea käega  joonistaja ja huvitav suhtleja.  L. Schotter oli paljude Eesti silmaarstide õpetaja ning ilmselt üks huvitavamaid isiksusi Nõukogude Eesti arstide seas.

Leo Schotter sündis 19. märtsil 1917 Moskvas vaimselt rikkas haritlassuguvõsas, kus paljud tegelesid muusikaga. Tema isa Hans Schotter oli sisearst ja ema Vera Schotter-Solovjova neuroloog-terapeut.  Mõlemad olid lõpetanud Moskva ülikooli. Venemaa perioodil töötas Leo isa eradotsendina Moskva ülikooli juures ja Eesti saatkonna arstina. Ta oli hinnatud nakkushaiguste spetsialist.

Schotteril oli kaks õde - Olga, kellast sai kõrva-nina-kurguarst ja Helena, kes õppis filoloogiks. Eestisse opteerus Schotterite perekond 1930. aastal ja siingi leidsid Hans Schotteri nakkushaiguste alased teadmised tunnustust. Märkimist väärivad ka L. Schotteri vanaisad - Friedrich Wilhelm Schotter oli Tallinna Püha Vaimu koguduse köster ja organist ning ema isa Rostovi Kirikukoori juhataja.

Eestisse saabudes asus L. Schotter õppima Tallinna Vene Gümnaasiumi ja lõpetas selle 1935. aastal. Seejärel teenis ta vabatahtlikuna aega Eesti Vabariigi 10ndas Üksikus Jalaväepolgus, kus läbis sanitaar-velskri kursused. Aastatel 1936–1940 õppis L. Schotter Tartu ülikooli veterinaariateaduskonnas. Huvi selle ala vastu ei olnud siiski piisav ning 1940. astus ta arstiteaduskonda, mille lõpetas 1947. aastal.

Sõja tõttu olid õpingud ülikoolis häiritud ja 1941. aasta oktoobrist kuni 1942. aasta jaanuari lõpuni töötas L. Schotter Tallinna Nakkushaiguste Haiglas laborandina. Õppetöö ülikoolis algas sel aastal 30. jaanuaril. Muide, aastatel 1940-1941 oli nimetatud haigla peaarst tema isa, kes 1941. aastal arreteeriti ja  saadeti Kirovi oblastisse, kus ta 1945. aastal suri.

1945. aastal, olles alles arstiteaduskonna üliõpilane, asus L. Schotter tööle Tartu silmakliinikusse. Pärast ülikooli lõpetamist töötas ta aastatel 1947-1958 oftalmoloogiakateedri vanemlaborandina ja aastatel 1958-1965 samas assistendina. 1958. aastal hakkas ta lugema üliõpilastele oftalmoloogia kursust ja pärast kateedrijuhataja dots. V. Savi surma sai temast oftalmoloogiakursuse juhataja. Selleks ajaks oli ta juba teeneline arst.

1964. aastal kaitses  L. Schotter väitekirja „Silma magnetitevälja topograafia ja selle tähtsus ferromagnetiliste kildude eemaldamiseks silmast“, mille eest omistati talle meditsiinidoktori kraad. 1965. aastal määrati L. Schotter TRÜ professori kohusetäitjaks ja 1967. aastal professoriks ning  ajavahemikuks  1975-1990 Tartu Ülikooli oftalmoloogia ja otorinolarüngoloogia kateedri juhatajaks.

 

 

Lisaks töötas L. Schotter  aastatel 1950–1958 Tartu Kliinilise Haigla silmaosakonna juhatajana ning  oli 1967–1977  Eesti NSV  peaoftalmoloog.

1975-1989 tegutses  Tartu ülikoolis nägemise tervishoiu labor, mille  teaduslik juhendamine oli talle usaldatud. Labor asutati ENSV haridusministri ja Eesti Pimedate Ühingu esimehe ühise käskkirjaga. Üheks labori põhitööks oli nägemisinvaliidide arvele võtmine, uurimine ja ravimine. Labori eksisteerimise ajal õnnestus operatsioonidega taastada nägemine 10nel protsendil Eesti pimedatest.

 

Prof. L. Schotter on tegelenud kõigi oftalmoloogia valdkondade arendamisega. Ta on  avaldanud 186 teaduslikku tööd, mis puudutasid silmavigastusi, plastilist kirurgiat, silma sarvkesta siirdamise ja katarakti ravi. Ta on välja töötanud 20 algupärast operatsioonimeetodit ning lisaks veel 40 operatsiooniinstrumenti, saanud 12 autoritunnistust ning üle 90 ratsionaliseerimise ettepaneku tunnistuse.  Õppe-teadustöö ja  arendustegevuse kõrval tegi ta üle 5500 silmaoperatsiooni. L. Schotter oli ka üks esimesi kosmeetilise ja plastilise kirurgia arendajaid  Eestis. Ta tegi  nina, kõrvade,  laugude korrigeerivaid operatsioone ja eemaldas kortse.

Musikaalses suguvõsas kandus muusikahuvi ka noorele Leole. Ta käis Tallinna Konservatooriumi klaveriõpetaja Helmi Viitoli juures klaverit õppimas ning mängis ka tšellot. 16-aastaselt tegi L. Schotter esimesed katsetused heliloomingus. Aastatel 1937-1940 õppis ta Tartu Kõrgemas Muusikakoolis prof Heino Elleri kompositsiooniklassis, kus lisaks Ellerile olid tema õppejõud tuntud Tartu muusikud ning pedagoogid Johannes Bleive ja Eduard Oja. L. Schotteril oli absoluutne muusikaline kuulmine ja Heino Eller pidas teda oma andekaks õpilaseks. Olles juba tuntud arst, kirjutab Schotter kirjas Ellerile, et on väga rahul arstitööga, aga tahab ka heliloomingus edasi areneda. Kui tema loomingut esitasid tuntud muusikud, siis oli ta nende hinnangust teosele väga huvitatud.

Leo Schotter kuulus Eesti Heliloojate Liidu Tartu osakonda ja võttis selle tööst aktiivselt osa. Tema  loodud on üle 40 heliteose, sealhulgas soolo- ja koorilaule ning sümfoonilist muusikat. Neist  märkimisväärsemad on "Ood Tartu ülikoolile", mis on pühendatud Tartu Riikliku Ülikooli 350. aasta juubelile ja kontsert keelpilliorkestrile „Andante Funebre“.  Tema teoseid on esitanud sellised  tuntud kollektiivid nagu Eesti Riiklik Sümfooniaorkester, ENSV Riikliku Filharmoonia meeskoor, Riiklik Akadeemiline Meeskoor, Tartu Üliõpiasmeeskoor,  segakoor „Heli“ ja Vanemuise segakoor.  Siiski olid tema loomingu peamised esitajad harrastusmuusikud nagu ta ka ise heliloojana oli.

L. Schotter tegeles ka kunstiga, olles väga hea käega graafik. Sellele andele ei pühendanud ta kuigi palju aega, aga tema tööd on siiski muljet avaldavad. Tasub ka märkimist, et 1988. aastal saavutas ta Tartu vanglas mõrvatute mälestusmärgi kavandite konkursil tööga „Kurbuse kaev“ publiku auhinna. Lisaks sellele tunnustusele pälvis töö ka Muinsuskaitse Seltsi tähelepanu.

Nooruses oli L. Schotter innukas sportlane, jõudes tõkkejooksus Tartu rekordini. Looduses viibimine ja liikumine jäid ta üheks hobiks  kogu eluks.

Leo Schotter oli abielus kolm korda. Tema esimene abikaasa Ludmilla  Schotter (Troitskaja) oli mikrobioloog. Nende poeh Avo Leonid hukkus noorena, tema pojast Aleksandrist on aga saanud vanaisa eeskujul arst. Teise abikaasa Lilian Schotteriga sündis poeg Leo, kellest sai silmakirurgina isa mantlipärija. Prof L. Schotteri kolmas naine Anne oli arst–neuroloog ja neil oli poeg Valmar.

Vahest kõige vähem on tuntud Leo Schotteri mõttekillud, mida ta aegajalt lehtedele kirjutas ja kausta kogus, aga need räägivad nii mõndagi tema kohta. Järgnevalt mõned neist:

"Kui ma olin noor, siis teadsin ma vähe, aga mäletasin kõike. Nüüd olen ma vana tean palju rohkem, kuid ei mäleta mitte midagi!"

"Üleva hingega isikul on tihti madal valulävi."

"Rääkida keerulisest lihtsalt oskab ainult väga tark inimene."

"Mida vähem teadmisi, seda rohkem enesekindlust."

"Mõni näeb südamega paremini, kui teine silmadega."

"Üks mõtiskleb lihtsatest asjadest keeruliselt, teine keerulistest lihtsalt. Eksivad mõlemad."

"Armastuseta on halb, sõpradeta võimatu."

"Viimane armastus - kõige magusam ja mõrum."

"Surm on ainuke, millest ei tasu mõelda."

Prof. Leo Schotter emeriteerus 1993. aastal ja suri 2. aprillil 1997. aastal.  Ta  on maetud Tartu Raadi kalmistule.

Broneeri

Nimi*:

Asutuse nimi:

E-post*:

Telefon*:

Külastajate vanus*:

8. aastased ja/või nooremad

õpilased

üliõpilased

täiskasvanud

pensionärid

Grupi suurus*:

Eelistatud külastusaeg:

Keel:

Kommentaarid:

OLEN HUVITATUD:

Muuseumituur:

üldtuur

temaatiline tuur

Haridusprogramm:

Avalik lahkamine

Esmaabi ABC

Meeltelabor

Meisterdades targaks

Käsi peseb kätt

Nägemata nähtud maailm

Näituse "Loomulik surm" haridusprogramm

Laboritund "Kuidas töötab minu süda"

"

Söö terviseks

Südamesõbrad

Õnnetus ei hüüa tulles

Murdeea muutused ja ärkav seksuaalsus

Tuleviku toit

Soovin liituda muuseumi uudiskirjaga

Palun täitke järgnevad kohustuslikud väljad: