Näituse Tervishoiumuuseumi suures saalis on suve lõpuni avatud EKA graafika ja tekstiilidisaini üliõpilaste näitus "Surilina".
Kunstnikud: Diana Ambos, Margus Haljaste, Katre Helen Kaasik, Marielle Palmiste, Mark Antonius Puhkan, Irma Isabella Raabe, Jana Roopa, Svetlana Todurova, Sandra Vaupotic.
Näitus avatud T–P kell 10–18, K 10–19

Näitusel on esitatud järgmised tööd:

1. Diana Ambos. Samm-kadunult. Ofort. 2016.
On loetud asjad, mis annavad elule substantsi. 
Kõige olulisemaid väärtusi elus omandame samm-sammult, nagu mõni prints taltsutab rebase.
Ent oma olemuselt on need väärtused haprad. 
Hirm neid kaotada paneb aluse elu-sisestele dilemmadele.
Moon sümboliseerib minu jaoks haprust elu ja surma, olemise ja kadumise vahel. Moon on kaunis lill, mida nähes sooviksime seda omada. Kui aga eemaldame lille kasvamiselt, langevad peagi tema surmakarva* kroonlehed maha ja kätte jääb vaid närtsinud vars. Seda ei saa omada ega kinkida, jääb vaid igatsus omamise mõttest. 

2. Margus Haljaste. Keha. Metsotinto, digitrükk ja video. A 29 × 46,5 cm. 2016.
Inimese kehas on üle kahesaja mürgise saasteaine. Enamasti on need säilitusained, putukamürgid ja raskemetallid nagu plii või elavhõbe. Neid leidub kõikjal ja kellelgi pole nende eest pääsu. Korra juba keskkonda sattunud, vajuvad mürgid pinnasesse või liiguvad atmosfääris. Mõned nendest ainetest ei hävine kunagi. Tänapäeva maailmas ei saa organism eluga alustadagi enne, kui mürgised kemikaalid väliskeskkonnast teda hävitama asuvad. Ja seda kõige haavatavamal perioodil. Kahju, mida kemikaalid suudavad teha arenevale organismile, on pöördumatu. Inimese keha suudab neid mürkaineid mingil määral hävitada, kuid teinekord organism ainult võimendab nende toksilist taset, tekitades veelgi suuremat kahju. Inimese kehast on saanud filter saasteainetele ja me maksame selle eest oma tervisega.

3. Katre Helen Kaasik. Söövitused. Ofort, akvatinta. 12 tk à 15,7 × 19,8 cm. 2016.
Isegi suletud silmade alt suudan taas avada selle mälestuse, mida raamivad pitskardinate võrgustik ja õrn raadiosumin. Kas kunagi üldse oli selline hommik või on see kõigi nende söövituste summa – aja jooksul kokku sulanud argipäeva vahemängud. Tühisena tundunud hetked, kus keegi ei jaganud hinnanguid, peale laisa iseenda. Ka laisk pilk ei otsinud enam midagi uut, vaade oli ju sama. Ja kordus ka sama arv niiskhalle ja silmipimestavaid hommikuid. Aga needki olid vaid sumin asiste muremõtete, mõtete, kevadiste joovastushetkede taustal. 

4. Mark Antonius Puhkan. Minagi olen muster, härra Maugham. Ofort,
kõrgtrükk,7 installatsioon. 67 tk à 19,8 × 21 cm.7 2016.
Sattusin hiljuti lugema W. S. Maughami romaani „Inimorjusest“, kust mind jäi kummitama loo keskne kujund vaibast. Nimelt kingitakse peategelasele pärsia vaip, milles pidavat kinkija sõnul peituma elu mõte. Loo lõpus vaatab peategelane vaipa ja leiab, et elu oma valikute ja keerdkäikudega on nagu vaiba muster – mõttetu, kuid ilus. Pole sugugi tähtis, milline on su karjäär, tutvuskond, maine, millised on su saavutused või mis on jäänud saavutamata, sest sellele tagasi vaadates on see ornamendina teiste kõrval ühtmoodi ilus. Ilu aga oma puhtal kujul ei vaja põhjendusi.
Sellele vabastavale ja samas hirmutavale tundele mõeldes pigistan silmad kinni ja võrdlen enda põrandal oleva vaiba mustreid silme ette tekkivate fosfeenidega. Ma näen nüüd mustreid igal pool. Nad moodustuvad keskkondadest, situatsioonidest, teistest inimestest. See on saanud minu jaoks millekski, mis on väljapääsmatult kindel.

5. Mark Antonius Puhkan. Magatud elu. Linoollõige. 150 × 195 cm. 2016.
Inimene veedab pool oma elust magades, ent siiski ei peeta und ja unenägusid elamiseks. Eluloo moodustab ikkagi see, mida inimene ärkvelolekul on teinud, tundnud ja saavutanud. Unenägudes läbielatu muutub justkui ebaoluliseks pärast ärkamist. Sellele vaatamata on see midagi, mis iseloomustab inimest kui elavat isendit. Unenägudes me elame läbi reaalse maailma variatsioone ja mälestusi, hirme ja rõõmusid. Me ei saa magades aru, et me näeme und, mis teeb unenäo kogemise sama täisväärtuslikuks ja ehedaks kui ärkvelolekuaja aistingud. Kuigi me võtame meid ümbritsevast maailmast kogemusi vastu samade meelte ja kanalitega, peetakse kujutelma vähem oluliseks kui reaalset elu. Mateeria justkui defineeriks inimese elukeskkonna. See on arusaadav, kuna inimene ise on ka materiaalne üksus, kuid siiski teevad kujutelmad, unelmad ja fantaasiad meid selleks, kes me oleme. Ja kes teab, ehk me lihtsalt ei saa veel reaalsuses elades aru, et me näeme und ning kõik reaalne muutub ebaoluliseks, kui me sureme või siis … ärkame. Siis, kui mateeria meid maha jätab, on tühi voodi ainus asi, mis inimese moodustab, koos sinna magatud eluga.

6. Mark Antonius Puhkan. Pakendatud inimlikkus. Readymade. 29,7 × 21 cm. 2016
Aga kuhu nuga kadus?

Näitud 7. Jana Roopa. Teos 817. Pruugitud tekstiilesemed, õmblemine. 3 × 13 m. 2016.
450 m õmblusniiti, 45 trukki, 40 taskut, 36 nööpi, 32 töötundi, 24 lühikeste käistega pluusi, 17 lasteriiet, 16 kraed, 14 paari pikki pükse, 12 varrukateta särki, 10 pikkade käistega pluusi, 6 õmblusmasina nõela, 3 kudumit, 3 triiksärki, 3 seelikut, 2 mütsi, 2 paari aluspükse, 2 paari lühikese säärega pükse, 2 purje, 1 tilk verd
TOIMNE KUDE, LABANE KUDE, SILMUSKUDE, PITSKUDE, TRIKOTAAŽ, ATLASS

8. Svetlana Todurova. Eideetiline jälg. Pimetrükk, karp. 2016.
Emotsioon on elumustri põhimotiiv. Jäädvustatuna mälus moodustab ta tunnete varamu, arhiivi, millest tahtmise korral maname ta uuesti ja uuesti esile ning elame selle taas üle. Juhtub ka nii, et mõistmaks ühe hetke või elamuse väärtust, peab ta muutuma mälestuseks. Mälestus on igaviku jälg (meie hinges).

Näitus 9. Svetlana Todurova ja Marielle Palmiste. Minevik seisab igavesti paigal.
Autoritehnika, ruumiinstallatsioon. 2016.
Kunstiobjekt on loodud mängimaks vaataja mälestuste ja isiklike assotsiatsioonidega. Vihje kunagi minevikus toimunud reaalsusele, mis säilib mälus silueti, liigutuse, lõhnana…

10. Irma Isabella Raabe. Kes ma siis lõppude lõpuks olen? Digitrükk. 129 tk à 15 ×
21 cm. 2015–2016.
See teos sai alguse, kui juhtusin lühikese aja vältel olema seotud mitme surnud inimese asjade sorteerimisega ning hakkasin mõtlema, kuivõrd palju tüli oleks teistel minu kraami koristamisega pärast minu surma. Ma hakkasin kõiki oma omandusi üles joonistama ja kategoriseerima, ning õige pea kasvas sellest välja pigem autoportree. Ma arvan, et valikud, mida teen enda ümbritsemisel objektidega, räägivad nii mõndagi selle kohta, kes ma olen ning kes ma olla soovin. Tööriistad, kosmeetika, nipsasjakesed, lapsepõlvest alles hoitud mänguasjad, rääkimata rõivastest ja raamatutest. Ma joonistasin kõik objektid üles ühtviisi musta joonega, proovides välja tuua igaühe kõige iseloomulikumad omadused ja trükkisin need kaartidele. Iga kaardi tagumisele küljele kirjutasin numbri, millisesse kategooriasse objekt kuulub ning milleks teda kasutatakse. See teos ei saa valmis enne, kui ma suren.

11. Irma Isabella Raabe. Pudi-padi. Animatsioon. 1920 × 1080 px. 2016.
Asjad võivad olla üksinda pisikesed ja võtta vähe ruumi, kuid kui ühte kohta neid pidevalt koguneb, siis on sassis tuba garanteeritud. Korra hoidmiseks peab pidevalt tööd tegema, kuid segadus tekib iseenesest.

12. Sandra Vaupotic. I Love My Bowels. Colour linocut. 100 × 70 cm. 2016.
The project consists of two linoleum prints, the subject is human intestines as a filter through which everything is processed ‘shit’ and it connects to what a person eats, the intestines digest – easily or difficult – it all disappears. To emphasize something ugly in a beautiful way I used light colour of pink shades and idea of cleanliness, the organ being inside the body – it protects it from getting dirty or infected. The fragility of the organs, which surgeons stitch together represents the blank space between the prints which I emphasized with red ‘bloody’ stitches. Repetition has the meaning of infinity actions, which reiterates the importance of the length of the intestine that runs in our bodies.

Broneeri

Nimi*:

Asutuse nimi:

E-post*:

Telefon*:

Külastajate vanus*:

8. aastased ja/või nooremad

õpilased

üliõpilased

täiskasvanud

pensionärid

Grupi suurus*:

Eelistatud külastusaeg:

Keel:

Kommentaarid:

OLEN HUVITATUD:

Muuseumituur:

üldtuur

temaatiline tuur

Haridusprogramm:

Avalik lahkamine

Elustamise ABC

Minu muutuv mina

Anatoomiakursus

Hambatund

Meisterdades targaks

Käsi peseb kätt

Nägemata nähtud maailm

Laboritund "Kuidas töötab minu süda"

Söö terviseks

Südamesõbrad

Õnnetus ei hüüa tulles

Murdeea muutused ja ärkav seksuaalsus

Tuleviku toit

Teeme musi magusaks

Moos ja toos - suhkrutarbimise ajajoon

Suhkur on valge surm - müüt või tõde?

Surm - hirmus või loomulik?

Olla olemas - vajalik lein

Soovin liituda muuseumi uudiskirjaga

Palun täitke järgnevad kohustuslikud väljad: